Sel nädalal jõudis Emajõgi ennast mitmest küljest näidata. Ühel päeval saime lausa üle jää minna ja avastasime teisel pool jõge omaette "talve võlumaa". Juba järgmisel päeval läksime igaks juhuks üle silla, kuna kõik õues tilkus ja ja jõgi paistis väga vesine.
Enne võlumaale minekut rääkisime veelkord üle talvise vee-/jääohutuse. Jäänaelad ja viskeliin said ka igaks juhuks kaasa. Plaan oli minna üle jää mänguväljakule. Teele võtsime ka ühe kelgu kaasa, kuna sel päeval oli meil põnnidest ka üks kaasas ja mõtlesime väikeste jalgade vaeva vajadusel kergendada. Aga teel avastasid lapsed, et väga äge on kõik koos Kaisat vedada, nii et sai ka tema ühe sõidu. Tee peal said sõita kõik lapsed- vahepeal vedasime meie, aga väga palju vedasid lapsed ka üksteist- tundus, et see on ehk põnevamgi. Enne mänguväljakut avastasime aga justkui üleöö kerkinud lumemäe ja seda ümbritsevad üleni lumeehtes puud. See oli nii ilus:
Ka lumi oli seal "võlutud". Sellest sai teha lumepalle, sai kelgutada, veeretada, lume sisse vajuda ja talverõõme mõnusalt nautida. Kuna lumi oli nö võlutud, siis seda lapsed süüa ei võinud.
Õigupoolest oleks tahtnud isegi lõunaune kohapeal magada. Ja mänguväljakule me sel päeval ei jõudnudki.
Järgmisel päeval olid ilm ja jõgi hoopis teist nägu.
Lootsime, et ehk on meie võlumaast veel midagi järel ja otsustasime läheneda üle silla. Sillal märkasid lapsed kinnitatud tabalukku ja rääkisime kombest armastuse märgiks tabalukk silla külge panna. Jõudsime külakiigeni ja otsustasime sinna pidama jääda. Kiikusime ja laulsime koos kiigelaule. Ja kiikusime ja laulsime veel. Lapsed otsustasid, et mänguvälja võib ikka ootama jääda, sest tahaks kiikuda, kuni on aeg tagasi minna.
Proovisime ära ka "lumevee katse". Panime puhtasse kaussi puhast lund sulama. Kui lumi veeks sai, oli näha, et päris puhas see lumi vist ikka olla ei saanud. Ehk läks selle peale mõnel lapsel lumeisu väiksemaks. Õhtul õues nägime, et mõnel ei läinud ka:)
Nädala lõpu poole tahtsin ära proovida ja näidata, et kas neist jäänaeltest ikka kasu ka on. Panin varuriided selga, naelad kaela ja julgestuseks liini ka ümber keha. Ja nii läksin ja hüppasin jääauku. Seekord sain välja nii jäänaeltega kui ka ilma proovides. Ju ei olnud liiga ekstreemne ilm ega ootamatu olukord. Eks ole ka külmas vees karastamisest natuke kasu. Igal juhul said lapsed natuke "teatrit" näha ja loodetavasti õppsid midagi juurde jääst ja veest. Olles ise täiesti veeloom, on see natuke ka tutvustus mulle.
Jäänaelu sai proovida ka mõni huviline laps. Olgu öeldud, et selle jää pealt ei olnud kuhugi läbi kukkuda.
Kirjutas ja pildistas ujumisõpetaja ja vetelpäästja Katrin
Ka lumi oli seal "võlutud". Sellest sai teha lumepalle, sai kelgutada, veeretada, lume sisse vajuda ja talverõõme mõnusalt nautida. Kuna lumi oli nö võlutud, siis seda lapsed süüa ei võinud.
Õigupoolest oleks tahtnud isegi lõunaune kohapeal magada. Ja mänguväljakule me sel päeval ei jõudnudki.
Järgmisel päeval olid ilm ja jõgi hoopis teist nägu.
Lootsime, et ehk on meie võlumaast veel midagi järel ja otsustasime läheneda üle silla. Sillal märkasid lapsed kinnitatud tabalukku ja rääkisime kombest armastuse märgiks tabalukk silla külge panna. Jõudsime külakiigeni ja otsustasime sinna pidama jääda. Kiikusime ja laulsime koos kiigelaule. Ja kiikusime ja laulsime veel. Lapsed otsustasid, et mänguvälja võib ikka ootama jääda, sest tahaks kiikuda, kuni on aeg tagasi minna.
Proovisime ära ka "lumevee katse". Panime puhtasse kaussi puhast lund sulama. Kui lumi veeks sai, oli näha, et päris puhas see lumi vist ikka olla ei saanud. Ehk läks selle peale mõnel lapsel lumeisu väiksemaks. Õhtul õues nägime, et mõnel ei läinud ka:)
Nädala lõpu poole tahtsin ära proovida ja näidata, et kas neist jäänaeltest ikka kasu ka on. Panin varuriided selga, naelad kaela ja julgestuseks liini ka ümber keha. Ja nii läksin ja hüppasin jääauku. Seekord sain välja nii jäänaeltega kui ka ilma proovides. Ju ei olnud liiga ekstreemne ilm ega ootamatu olukord. Eks ole ka külmas vees karastamisest natuke kasu. Igal juhul said lapsed natuke "teatrit" näha ja loodetavasti õppsid midagi juurde jääst ja veest. Olles ise täiesti veeloom, on see natuke ka tutvustus mulle.
Jäänaelu sai proovida ka mõni huviline laps. Olgu öeldud, et selle jää pealt ei olnud kuhugi läbi kukkuda.
Kirjutas ja pildistas ujumisõpetaja ja vetelpäästja Katrin
Lisa kommentaar