Kolahoovi ABC

Laps 1: „Mis mõttes kõike võib teha? Aga mis siis, kui ma panen siin kõik põlema?”
Laps 2: „Ja mina jälle annan kellelegi lõuga…”
Laps 1: „Selline reegel võiks ikka olla, et mitte midagi ei tohi teha!”
Suur: „Aga see reegel ju ongi! See hakkab kehtima siis, kui pole turvaline või pole tore.”
Laps 2: „Aga kuidas ma aru saan, mis on turvaline ja mis on kõigi jaoks tore…?”

Üks poistest on juba varem kohal. Istub kaubaalustest kokku klopsitud „kindluse” kõige ülemisel serval, kõlgutab jalgu ja vahib taevasse. Istub seal umbes kümme minutit, siis ronib alla, leiab kuskilt suure toki ja hakkab sellega maapinda katvat jääkihti õhemaks toksima.
Peagi saabub teine poiss. Bussiga. Kuigi kool, kust tema tuleb, asub kolahoovist kohe üle suure tee, mõnesaja meetri kaugusel. Sealt tulemiseks saab valida variandi kõndida alguses kooli juurest paarsada meetrit vales suunas, astuda bussi peale, sõita sellega kaks peatust ja kõndida siis teisest suunast jälle paarsada meetrit kohale. Kokku tuleb teekond umbes kaks korda pikem, kui otse jala liikudes ja vahepeal peab ka bussi ootama, aga selline on poisi valik sellel päeval.
Kolahoovi ei pea jõudma mingiks kindlaks kellaajaks ja saab tulla nagu hing parasjagu ihaldab. Kolahoovis ei ütle keegi, mida täna teha võiks, ei anna juhiseid, ka siis mitte, kui alguses on justkui igav. Kehtib kokkulepe, et kõigil peab olema turvaline ja kõigil peab olema tore. Siis saab hoov selliselt toimida.
Peagi saabub ka kolmas laps ja ajapikku tulevad veel mõned.
Toimub arutelu, et rahvast võiks rohkem olla, saaks jaguneda ja kindluse vallutamist mängida. Arutatakse ka vahendite üle, mida kasutada. Valik langeb mõõkadele. Kuna rohkem rahvast pole kusagilt võtta, sobivad ka kujuteldavad kaaslased, kelle kindlus on samuti kujuteldav ja asub veidi eemal, pargi servas.
Ühel hetkel jagatakse ka rolle. Ühest saab pealik, teisest n-ö parem käsi jne. Rollid jagatakse ka neile, keda täna üldse kohal pole.
Suvalisel hetkel algab spontaanne ehitustegevus. Tuuakse naelad, haamrid. Üks kindluse sein ehitatakse kõrgemaks, uks tõstetakse teise kohta, kindluse seest koristatakse veel sinna jäänud lumi ja ühte otsa rajatakse vangikong.
Peagi avastatakse küll, et esialgse teise korruse peale ehitamise plaaniga ei saa edasi minna, sest esimene korrus ei paista selle raskust kandvat. Kõik on kuidagi ligadi-logadi ja pole üldse nii, nagu keegi ette kujutas.
Aga kuidas saab paremini planeerida, et esimese korruse paigutus ja konstruktsioon kannaksid teist korrust? Jõutakse järeldusele, et oleks pidanud äkki ikka kõigepealt joonise tegema.
Sama järsult, kui algas ehitus, läheb see nüüd sujuvalt üle mänguks – lumesõjaks. Pallid lendavad ja osadel on käes lumelabidad, millel olev laadung vastase poole õhku lennutatakse.
Mõni jäisem pall tabab vahel ka mõnd põske. Teeb haiget ja ajab korraks nutmagi.

„Siin võiks ka kohvik olla või baar,” ütleb üks poistest ja võtab kotist kaasa võetud võileiva ja asub sööma.
“Saame lõkkel teed teha!”
Suur: „Miks te siin käite?”
„Miks?…Hmm…Et õues mängida. Ja sõpradega koos olla.”