Mul õnnestus enne hooaja lõppu käia Tartu Seikluspargis ronimas. See oli vägev kogemus, mida soovitan kõigile, isegi kõige suurematele kobakäppadele ja kõrgusekartjatele.
Pean tunnistama, et kui Tartu Seikluspark meid ronima kutsus, pean tunnistama, täitis mind väike ärevus. Lapsest saadik olen kartnud kõrgust, mäletan kuidas mingis vanuses tekitasid isegi liiga hõredad trepid minus õudu. Tekkinud ärevus läks veel suuremaks, kui nägin seikluspargi kõrget õhusõidu trossi.
Järgmisena peatus mu pilk ronimisradadel, mis asusid nii umbes puudelatvade kõrgusel. Selleks ajaks olid mu põlved juba natuke nõrgad. Aga kuna ma juba kohale tulnud olin, siis leidsin, et ongi paras aeg oma lapsepõlvehirmudega silmitsi seista ja vaadata, mis juhtuma hakkab.
Meid võttis vastu Kadri, kes oli väga julgustav ja ütles, et ronimist tuleb alustada kõige lihtsamast rajast ja selle läbides muutuvad ronijad reeglina üha julgemaks. Ta selgitas ka, et need kõige kõrgemad rajad, mis hirmu nahka ajavad, ei ole veel (minu õnneks) avatud. See jutt tegi olemise veidi kergemaks. Hakkasime siis ärevalt turvavarustust peale panema ja kirjutasime alla nõusolekule, et see, mida me nüüd kohe tegema hakkame, võib olla ohtlik meie elule ja tervisele.
Läksime rajale koos kahe härraga, kes olid enda sõnul erinevates seiklusparkides ronimises juba vanad kalad. Pärast lühikest instruktsiooni, mille käigus meile räägiti, et mõlemad meie kõhule kinnitatud karabiinid peavad enamuse ajast kuskil trossi küljes olema, lasime härrad endast lahkesti ette, et nad ei peaks liiga hästi nägema, kuidas me seal väriseme ja ukerdame. Esimese asjana tuli umbes 1,5 m mööda trossi sõita. Härrad sõitsid elegantselt eest ära ja siis tuli minu kord. Sõitsin põhimõtteliselt kuidagi ära, aga üldse mitte sama elegantselt - pidin ennast kuidagi oiates ja ähkides järgmise platvormini toimetama. Siis tuli Meeli kord, tema unustas ühe oma karabiinidest veidi valesse kohta ja jäi keset sõitu trossi külge kõlkuma. Algus oli igati kobakäppadele kohane.
Saime sõidust edasi radade juurde, alguses olid need üsna lihtsad, aga muutusid järjest keerulisemaks. Tuli kõndida kõikuvate platvormide peal, hiiglaslikus võrgus, trosside peal, tuli pugeda läbi rõngaste, ületada kõikuvat siksaki jne. Mida atraktsioon edasi, seda põnevamaks muutus ja hasart sai kõrgusekartusest lõpuks võitu. Läbisin küll väikese osa võimalikest radadest, aga olin lõpuks täis tohutut energiat ja positiivseid emotsioone! Tuleb tunnistada, et ka täielikele kõrgusefoobidel ja kobakäppadel on seikluspargis lõbus ja eneseületus annab igal juhul kuhjaga rõõmu. Kui seikluspark taas avatakse, siis plaanin sinna kindlasti taas ronima minna. Õhtul olid mul küll kõik lihased valusad, mis näitas, et lisaks uskumatult ägedale ajaveetmismoodusele, on ronimine ka ülihea kogu keha treening.
Seikluspark pole mõeldud ainult suurtele - seal on väga korralik lasterada, kus saavad turvavarustusega ronida juba päris pisikesed. Sealsed rajad on lastele igakülgselt arendavad, sest lisaks ronimisele tuleb kinnitada karabiine, mis arendab peenmotoorikat ja õpetab vastutust enda ohutuse ees.
Mulle jäi meelde ka võimalus korraldada seikluspargis erinevaid üritusi k.a. laste sünnipäevi. Mõne ronimisfanatist seiklushimulise lapse võib pidu sellises kohas küll üliõnnelikuks teha.
Mina olen rõõmus ja muudkui uurin nüüd erinevate kaljuronimistrennide võimaluste kohta Tartus (sest seikluspark on ju kevadeni kinni!). Kindlasti soovitan kõigil tuleval kevadel Tartu Seiklusparki külastada, ka minusugustel kõrgusfoobidel ja kobakäppadel. Positiivne emotsioon, mis tekib eneseületusest kestab nädalaid. Vaata lähemalt, mis ja kuidas siit: http://www.tartuseikluspark.ee/
Postituse kirjutas Liis, fotode autorid on Meeli Roose ja Tartu Seikluspark
Lisa kommentaar