Üks meie õuelastehoiu perekond külastas augustikuus Norrat ning sattus Oslo äärelinna metsas-mägedes jalutades ühe kohaliku Waldorfi lasteaia matkaalale. Karoliine kirjutab seal kuuldust-nähtust nii:
Ööbisime ühes Oslo eramajade linnaosas. Meie maja tagant algas kohe ilus kaljune männimets, mis risti-rästi täis nii lihtsalt sisse käidud mustikaliste radasid kui ka märgistatud tervisespordi- ja suusaradasid. Ühel hommikusel jalutuskäigul hakkasime minema mööda väikest jalgrada, ise hasartselt selle aasta viimaseid mustikaid jahtides... kuni järsku märkasime puude vahel miskit paistmas. Lähemale jõudes sain kohe aru, millega tegu! See peab olema mõne lasteaia või kooli matkabaas!!! Kas saab olla rõõmsamat avastust keset metsa?!
Kõik mõnusaks metsapäevaks vajalik oli selles lihtsas aga armsas matkabaasis olemas... väike püstkoda, milles ahjuke ja selle ümber matkamatid ringis, saviahi ja lõkkease, pingid-lauad varjualuse all, laste kottide jaoks väike "nagidega" garderoobiala, kuivkäimla majake jne. Mitmel pool metsa all paistis märke laste alustatud onnidest-ehitistest... ühe palgi juures oli näha massiliselt oksakeste nikerdamisest jäänud "krussikesi".
Kui olime seal mõnda aega ringi luusinud, kuulsime metsa alt jutuvadinat ja hõikeid. Künka tagant ilmusid nähtavale esimesed õhinal lapsed ning õpetajad. Kuigi matkaalale saabumine on õpetajate jaoks kibekiire aeg , õnnestus nendega veidi juttu ajada. Selgus, et tegu on ühe väikese Steiner-lasteaia matkaalaga. Lasteaed ise asub hoopis teises linnaosas ning nad sõidavad sinna "mäe otsa" igal hommikul umbes tund aega ühistranspordiga (metroo + buss) ning lisaks siis retk bussipeatusest läbi metsa, mis täiskasvanutel pidi võtma umbes 10 minutit ja lastel 15-20 minutit. Matkaala kasutavad nad aastaringselt ja iga ilmaga ning niiöelda "vahetustega" kahe rühma vahel - üks nädal on üks rühm terve nädala metsas ning teisel nädalal teine rühm. Sel päeval oli metsas ca 15 last alates kahepoolestest kuni nelja-aastasteni. Õpetajaid oli neil kaasas neli, kusjuures väga kift oli näha, et kolm neist olid noormehed!
Juntsud rühkisid mäest üles, igaühel oma väike seljakotike seljas. Kaks õpetajatest hakkasid kohe lõket üles tegema (nende FB lehelt võib näha, et teevad seal vahel suure lõkkepanni peal lastega koos ka süüa). Lapsed riputasid oma kotid "nagidesse" ja võtsid välja oma lõunasöögipakikesed ja joogiveepudelid, mille üks õpetajatest kogus kokku ühte suurde plastkasti. Siis võiski alata lustimine ja mängud metsa all! Õpetajad ütlesid, et neil on kindlad reeglid paigas ja kuigi alal polnud ju ühtegi aeda ümber, teavad lapsed oma ümbrust väga täpselt ning teavad ka, millisest põõsast või kivist nad üksi edasi uidata ei tohi ning et lapsed peavad neist kokkulepetest väga hästi kinni. Igatahes oli rõõm näha neid õhinal askeldama asuvaid lapsi ning nende mõnusaid ja oma tööd nautivaid õpetajaid! Oli väga südamlik ja inspireeriv kohtumine!
Koju naastes mõtlesin veel pikalt selle üle, kuidas Eestis on ju tegelikult Norraga suhteliselt sarnane situatsioon selles mõttes, et meil on samuti loodust ja metsa nii külluslikult kättesaadaval (võrreldes ehk teiste Euroopa suur-riikidega, kus mets suuresti maha võetud ja laiuvad kilomeetrite kaupa vaid linnad või põllumajandusmaad). Miks ei võiks igal Eesti lasteaial olla oma matka-ala kuskil metsatukas või raba ääres (või siis kui mitte igaühel oma siis mitme peale jagatuna)? Nii nagu on loodud kõikjale Eestis RMK majakeste võrgustik, mis on väga populaarne. Kui selles Oslo lasteaias ei tehtud probleemi sellest, et igal hommikul ja õhtul tund aega metsa sõita, siis Eesti on ju nii palju kompaktsem ja väiksem - usun, et meie laste jaoks on loodus tegelikult palju lühema rongi- või bussisõidu kaugusel! Kusjuures Oslos ringi liikudes olid sellised matkapäevale minevad lasteaiagrupid tegelikult suhteliselt igapäevane nähtus... ikka aeg-ajalt tuli jälle metroo peale mõni väikeste seljakottidega "juntsude" grupp. Üks neist näiteks läks koos meiega Holmenkolleni lähistele "matkama" :)
Ehk siis nii nagu norrakate kuulus käibefraas ütleb: "Pole olemas halba ilma, on vaid ebasobiv riietus!", võiks parafraseerida selle mõtte ka laiemalt: "Pole kauget ja kättesaamatut loodust, on vaid veel avastamata võimalused ja ressursid!". Nii kahju, et valimiste ajal ei olnud märgata ühtegi palaktit loosungiga "Igale lasteaiale oma matkabaas!" ?
Postituse kirjutas ja pildid klõpsas Karoliine
Kõik mõnusaks metsapäevaks vajalik oli selles lihtsas aga armsas matkabaasis olemas... väike püstkoda, milles ahjuke ja selle ümber matkamatid ringis, saviahi ja lõkkease, pingid-lauad varjualuse all, laste kottide jaoks väike "nagidega" garderoobiala, kuivkäimla majake jne. Mitmel pool metsa all paistis märke laste alustatud onnidest-ehitistest... ühe palgi juures oli näha massiliselt oksakeste nikerdamisest jäänud "krussikesi".
Kui olime seal mõnda aega ringi luusinud, kuulsime metsa alt jutuvadinat ja hõikeid. Künka tagant ilmusid nähtavale esimesed õhinal lapsed ning õpetajad. Kuigi matkaalale saabumine on õpetajate jaoks kibekiire aeg , õnnestus nendega veidi juttu ajada. Selgus, et tegu on ühe väikese Steiner-lasteaia matkaalaga. Lasteaed ise asub hoopis teises linnaosas ning nad sõidavad sinna "mäe otsa" igal hommikul umbes tund aega ühistranspordiga (metroo + buss) ning lisaks siis retk bussipeatusest läbi metsa, mis täiskasvanutel pidi võtma umbes 10 minutit ja lastel 15-20 minutit. Matkaala kasutavad nad aastaringselt ja iga ilmaga ning niiöelda "vahetustega" kahe rühma vahel - üks nädal on üks rühm terve nädala metsas ning teisel nädalal teine rühm. Sel päeval oli metsas ca 15 last alates kahepoolestest kuni nelja-aastasteni. Õpetajaid oli neil kaasas neli, kusjuures väga kift oli näha, et kolm neist olid noormehed!
Juntsud rühkisid mäest üles, igaühel oma väike seljakotike seljas. Kaks õpetajatest hakkasid kohe lõket üles tegema (nende FB lehelt võib näha, et teevad seal vahel suure lõkkepanni peal lastega koos ka süüa). Lapsed riputasid oma kotid "nagidesse" ja võtsid välja oma lõunasöögipakikesed ja joogiveepudelid, mille üks õpetajatest kogus kokku ühte suurde plastkasti. Siis võiski alata lustimine ja mängud metsa all! Õpetajad ütlesid, et neil on kindlad reeglid paigas ja kuigi alal polnud ju ühtegi aeda ümber, teavad lapsed oma ümbrust väga täpselt ning teavad ka, millisest põõsast või kivist nad üksi edasi uidata ei tohi ning et lapsed peavad neist kokkulepetest väga hästi kinni. Igatahes oli rõõm näha neid õhinal askeldama asuvaid lapsi ning nende mõnusaid ja oma tööd nautivaid õpetajaid! Oli väga südamlik ja inspireeriv kohtumine!
Koju naastes mõtlesin veel pikalt selle üle, kuidas Eestis on ju tegelikult Norraga suhteliselt sarnane situatsioon selles mõttes, et meil on samuti loodust ja metsa nii külluslikult kättesaadaval (võrreldes ehk teiste Euroopa suur-riikidega, kus mets suuresti maha võetud ja laiuvad kilomeetrite kaupa vaid linnad või põllumajandusmaad). Miks ei võiks igal Eesti lasteaial olla oma matka-ala kuskil metsatukas või raba ääres (või siis kui mitte igaühel oma siis mitme peale jagatuna)? Nii nagu on loodud kõikjale Eestis RMK majakeste võrgustik, mis on väga populaarne. Kui selles Oslo lasteaias ei tehtud probleemi sellest, et igal hommikul ja õhtul tund aega metsa sõita, siis Eesti on ju nii palju kompaktsem ja väiksem - usun, et meie laste jaoks on loodus tegelikult palju lühema rongi- või bussisõidu kaugusel! Kusjuures Oslos ringi liikudes olid sellised matkapäevale minevad lasteaiagrupid tegelikult suhteliselt igapäevane nähtus... ikka aeg-ajalt tuli jälle metroo peale mõni väikeste seljakottidega "juntsude" grupp. Üks neist näiteks läks koos meiega Holmenkolleni lähistele "matkama" :)
Ehk siis nii nagu norrakate kuulus käibefraas ütleb: "Pole olemas halba ilma, on vaid ebasobiv riietus!", võiks parafraseerida selle mõtte ka laiemalt: "Pole kauget ja kättesaamatut loodust, on vaid veel avastamata võimalused ja ressursid!". Nii kahju, et valimiste ajal ei olnud märgata ühtegi palaktit loosungiga "Igale lasteaiale oma matkabaas!" ?
Postituse kirjutas ja pildid klõpsas Karoliine
Lisa kommentaar