Rootsi õuelasteaedade katusorganisatsiooni I Ur och Skur Friluftsfrämjandet õuepedagoogika koolitus

Enamik koolitusel osalejaid olid Leedu lasteaiaõpetajad - kes mõnest õuelasteaiast (mida on seal kokku juba vähemalt 5), kes n-ö harilikust munitsipaallasteaiast. Eesmärk oli kõigil ühine - ammutada inspiratsiooni ja õppida rootslaste aastakümnete pikkusest kogemusest eelkooliealiste lastega õues tegutsemisel. Mina soovisin selgust saada, mis asi see SKOGSMULLE siis ikkagi on, millest eranditult KÕIK kümmekond Rootsi erinevate õuelasteaedade õpetajat, kellega oma elus kokku olen puutunud, nii palju ja selge uhkusega rääkisid. Isegi nii palju rääkisid, et läksin koolitusele lausa kerge eelarvamusega.

Mulle ja tema sõbrad   (pilt Friluftsfrämjandet kodulehelt http://www.friluftsframjandet.se)

Skogsmulle kontseptsiooni mõtles 1957. aastal välja rootslane Gösta Frohm, et selle kaudu lastele looduse ja loodushoiu teemade õpetamisel lähemale jõuda ning "õpetajad" isikustada. Mõeldud just 5.-6.aastastele (teistel vanuserühmadel on nendele eakohased tegelased), on Skogsmulle süsteem 100 %-liselt õues toimuv tegevuste, õpetuste, hoiakute ja väärtuste kogum, mis koondub konkreetsete tegelaste ümber. Skogsmulle keskmes on Mulle (metsa troll/tegelane) ja tema sõbrad. Mulle elab metsas, tema töö on metsa kaitsta ning aidata oma suurtele sõpradel - lastel metsa tundma õppida. Mullel on omakorda 3 head sõpra: õhuavarustes elav Nova, kes tutvustab lastele kõike, mis õhu elemendi, taeva ja kosmosega seotud, mägedes elav Fjällfina ning veemaailma tegelane Laxe. Skogsmulle pedagoogika märksõnadeks on rõõm õues olemisest iga ilmaga, kogu keha ja kõikide meeltega, katsetamise ja avastamise kaudu õppimine, turvaline looduses viibimine ning huvi ja hoolimine looduse vastu. See, et Skogsmulle tegevusi ainult õues läbi viiakse, ei tähenda, et vastavat süsteemi kasutava lasteaedade terved päevad õues mööduks. Otseselt Mullega seotu toimub õues ning aitab õuesolemise aega mõtestada ja sisustada.


Koolitusel selgus muuhulgas, kuidas Mulle välja näeb. Muinasjutt pajatab, et Mulle ilmus maailma keset äikesetormi, olles esialgu alasti. Õnneks tulid loomad talle selles osas appi: linnud kogusid puudelt lehti, ämblikud kudusid niiti ning sipelgad tassisid männiokkaid nõelteks, nii et vesiliuskurid said Mullele ilusad rohelised riided õmmelda. Hiired korjasid juurikaid ning valmistasid talle pika, tutiga saba, mis aitaks tal loodust puhtana hoida. Saba ei mahtunud aga Mullele korralikult püksi, nii et kõrvahargil tuli saba jaoks sobiv auk pükstesse närida. Kui kasepuult veidi tohtu pudenes, tegi Mulle sellest endale ilusa valge mütsi. Sinna külge kinnitas ta omakorda tedre pillatud sule, mis tal kogemata pohladest punaseks värvus. Jalanõusid tal ei olnud ja see tekitas talle metsas ebamugavust. Läbi metsa jalutades kohtas ta õnneks kahte last, kellest üks oma jalanõud Mullele kinkis. Ja nõnda ta näebki siis välja selline nagu lapsed teada juba alates 1957. aastast teada tunnevad.


Muinasjuttu Mullest saime kuulata lõkke ääres. Igaühele meist jagati lamineeritud, tahvlinätsuga tagaküljel pilt, mis kujutas mõnda muinasjutus mainitud tegelast, looma, putukat, taime vms. Jutustaja hoidis käes lamineeritud taustapilti ning kui sinu käes olevat pileti jutus mainiti, tuli see suure pildi peale loovutada. Hea viis, kuidas tähelepanu mitte hajuda lasta, sest igaüks ootab oma korda.

Mulle annab endast lastele regulaarselt märku. Selleks võib ta jätta näiteks metsa maha kirjakesi või vihjeid. Ka meid austas Mulle kirjade, ülesannete ja looduslikest materjalidest märgistatud rajaga, mis meid mõne üllatuseni juhatas. Aeg-ajalt tuleb Mulle lastele ka külla - see juhtub alati ootamatult. Kõigepeal kostab eemalt tuttav Mulle tervitushüüd ning siis ta tulebki, et lastega koos laulda, mängida ja erinevaid tegevusi pakkuda. Mulleks on riietatud mõni teise rühma õpetaja. Ka meile tuli Mulle külla, sama ootamatult nagu lastelegi, hõigates kõigepeal eemal puude tagant oma hüüdu, mida olime juba tundma jõudnud õppida. Alati tahab Mulle laulda ka laulu, mis temast on loodud. Saime seda koos temaga teha, sest hakkasime laulu õppima kohe koolituse alguses ning laulsime ühiselt umbes iga paari tunni tagant:)

Mulle tuli!

Mulle on rõõmus ja soe ja sõbralik nagu alati

Mulle tutvub

Mulle näitab saba

Elusuuruses Mullest sagedamini on rühmades kasutusel Mulle ja tema sõprade käpiknukud, kes lastele erinevaid teemasid esitlevad, nendega niisama vestlevad, muresid ja rõõme kuulavad, konflikte lahendada aitavad jms. Õppeaasta lõpus lavastatakse lasteaia hoovil mõnda Mulle ja tema sõprade lugu.


Kaks päeva olid täis ka erinevaid ring-, laulu- ja jooksumänge, mida ongi ideaalne teha õues, kus tihti on rohkem ruumi. Kõiki neid oleks väga hästi saanud teha ka sügis- või talveriietes, kui oleks teine aastaaeg juhtunud olema. Jaheda ilmaga on see hea võimalus sooja naha alla saada. Mängudest olid mitmed minu jaoks uued, samas ei olnud need üldiselt millegipoolest kuidagi õuespetsiifilised ehk et kõik laulu- ja ringimängud sobivad suurepäraselt tegelikult õues läbi viimiseks. Siiski - oma hoius avastasime talvel, et laste suurt lemmikut "Riia linna kantslit" on kõrge tuttmütsi ja kapuutsi olemasolul veidi keeruline teha, kuna eesmärk on "väravate" alt läbi mahtuda ja mitte kapuutsipidi kinni jääda:)


Üle pika aja oli nii tore osaleda koolitusel, kus lõunasöögi valmistasime endale ühiselt ise. Parim viis inimesi omavahel tuttavaks teha ongi ju neid ühiselt tegutsema panna. Nõnda valmisid õuelaual hakkides ja tükeldades maitsvad ja tervislikud toidud, mida keetisme suures pajas lõkke kohal, samuti küpsetasime lõkkeleiba. Korjasime veel maitsestamiseks sobivaid taimi juurde, nii et ühepajatoidu sisse ja salatiks kõrvale sai veel noori kuusevõrseid, raudrohi lehti, hapuoblikat. Tore oli ka, et juba koolituse alguses kingiti kõikidele (Mulle logoga) korduvkasutatav tass ning öeldi kohe, et see olgu alati kaasas, muidu ei ole kuskilt seest juua. Viimastel sarnastel koolitustel, on mind ikka häirima jäänud ühekordne plasttopsindus, mis ka ühepäevase ürituse puhul märkimisväärselt suureks koguneb.


Koolituse lõpuks lavastasime grupiti üht tuntud muinasjuttu, mille olime eelmisel päeval loosi teel saanud ning mida oli põgusalt aega ka ette valmistada.




Ka oma töös olen lastele mingite teemade selgitamiseks kasutanud isikustatud tegelasi, olgu nendeks siis loomad või muud väikesed olevused. Skogsmulle koolituselt võtsin kaasa mõtte, et on hea, kui lastel on kindlaid ja muutumatuid tegelasi, kellest igaüks mingi konkreetse valdkonnaga seotud on. Ja eriti tore, kui need tegelased on püsivad läbi mitme aasta. Olen kuulnud, et ka mitmetel Eesti lasteaedadel on n-ö oma tegelane või maskott. Mõtlen, et iga lasteaed või -hoid võikski luua endale just temale sobiva(d) tegelase(d), vastavalt oma asukohale ja spetsiifikale, nt kõrgel mägedes elav tegelane poleks Eesti puhul eriti põhjendatud. Skogsmulle puhul on kuidagi õnnestunud rajada ühte süsteem üle terve riigi, aga hoolimata sellest, et kogu kontseptsioon jättis mulle väga läbi mõeldud ja positiivse mulje, ei pea ma seda otseselt vajalikuks, et terve riik täpselt sama süsteemi kasutab.

Väidetavalt on Skogsmullega üles kasvanud juba üle miljoni lapse, kes seda nüüd heldimusega meenutavad. Nii meeldivalt suur arv isikuid, kes ei arva, et on olemas halba ilma, kes tunnevad loodust ja oskavad seda armastada. Igatahes elab Mulle Rootsi metsades edasi ning jätkab hoolimise ja hoidmise õpetamist lastele:) Kas Eesti metsades elab?

Tänan Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, kes toetas koolitusel osalemist projekti "Õhinapõhisest pädevuspõhiseks tegijaks: MTÜ Lapsed Õue uus tase suhtlemises, juhtimises, asjatundlikkuses ja võrgustumises" raames.