Kuidas saada lapsed piisavalt liikuma? 1.osa: aktiivne lasteaia- ja koolitee

Isegi trennis käivad lapsed liiguvad liiga vähe!

Tartu Ülikoolis värskelt kaitstud doktoritöös kinnitab Kerli Mooses olukorra murettekitavust: üksnes veerand Eesti 7-13 aastastest õpilastest liigub igal koolipäeval tervise seisukohalt piisavalt. Piisavalt loetakse riiklike ja rahvusvaheliste soovituste kohaselt igapäevast liikumist vähemalt 60 minutit intensiivsusega, mis tekitab soojatunde ja toob kaasa hingamise sagenemise. Seejuures soovitatakse veeta võimalikult vähe aega istudes.

Tartu ülikooli spordipsühholoogia liikumislabori andmetel ei ole isegi suur hulk sporditreeningutel käivaid lapsi minimaalsel soovituslikul määral aktiivsed. See tähendab, et trennivälisel ajal liigutakse nii vähe, et isegi organiseeritud sporditegemine paar korda nädalas ei suuda liikumisvaegust kompenseerida.

Kuidas saada lapsed liikuma?

Mooses toob oma doktoritöös eri riikide kogemuste põhjal välja, et üheks võimaluseks, kuidas saavutada päevane soovitusliku liikumisaktiivsuse tase, on liikumise lõimimine koolitundide teemadega.  Teiseks soovitab ta koolidel luua aktiivseid ja pikemaid vahetunde. Kolmandaks rõhutab ta aktiivse koolitee olulisust.

AKTIIVNE KOOLITEE

Juho Kalberg märgib oma sellenädalases arvamusartiklis tabavalt, et kui vanasti oli jalgsi kooli jalutav laps normaalsus, siis lapsi kooli „taksotades“ ei usaldata lastele enam jõukohastegi liikumisotsuste tegemist. Selge, et tee kooli peaks olema turvaline.  Et julgeks algkoolilapse linnas jalgsi või jalgrattal kooli saata, tuleb juba linnaplaneerimises kergliikleja esikohale seada.  Seeläbi saab kaasa aidata ühelt poolt liikumisharjumuse püsimisele tulevastel põlvkondadel, teisalt linnaõhu kvaliteedi paranemisele ja ummikute vähenemisele – kui paljudel on peast läbi käinud mõte, et kinniste akendega autoga heitgaasidest läbi sõita tundub...lihtsalt tervislikum kui jala liigelda?  Õnneks on kergliiklusteede rajamine (vähemalt Tartu linnapildis) hoogustunud ning aktiivsetel linnakodanikel on olnud võimalik kergliiklusteede võrgustiku kujundamisel kaasa rääkida. 

Väikelapse seisukohast on kõige olulisem liikumisharjumuse kujundamine. Kui vanemad sõidavad regulaarselt autoga uksest ukseni, muutub see paratamatult normiks ka laste jaoks. Samas on isegi Tartu või Tallinna suguses linnas vahemaad nii väikesed, et sageli ei anna autoga ummikus istumine rattasõidule kulunud ajaga võrreldes  tuntavat eelistki. Aga rattasõiduks investeeritud (mitte kulutatud!) aeg ei vii meid mitte üksnes punktist A punkti B, vaid aitab samal ajal täita vajalikku 60 minutit aktiivset liikumist – ilma et peaks selleks eraldi niigi väärtuslikku aega planeerima!

Iga ilmaga vabas õhus liikuv laps õpib trotsima erinevaid ilmaolusid ja see kasvatab eluks vajalikku sitkust. Lisaks sirguvad suure tõenäosusega just sellistest lastest  aktiivsed kodanikud, kes  oskavad omaenese kogemuse jõul seista inimsõbraliku ja tervist toetavat linnaruumi kujundamise eest.  

Liikumisharjumus saab alguse väikestest sammudest.  Õuelastehoiu lapsevanema Liina Reisbergi lapsed (3 ja 5) liiklevad 3,5km pikkuse teekonna lasteaeda läbi tiheda Tartu kesklinna iseseisvalt jalgratastel. „Kõik algas sellest, et kärutasime lasteaeda – lasteaialaps seisulaual ja väikevend vankris. Veidi enne 2-aastaseks saamist algas meil jooksuratta suvi. Sügisel oli laps juba nii osav, et sõitsime lasteaeda jooksurattal ning vajadusel sai laps puhata vankri seisulaual.  Siis tuli aeg, kui noorem laps läks jalgrattatooli ning vanem läks üle päris jalgrattale, kusjuures abiratta faas jäi vahele – need lihtsalt segasid. Jooksurattalt tavalisele rattale üle minnes pole küsimus ju mitte tasakaalus, vaid koordinatsioonis – selle omandab ruttu.“  Nüüdseks läbivad pere mõlemad lapsed tunniajase(!) teekonna jalgratastel ja ka vanem saab kätte suurema osa oma päevastest sammudest.

Küsimusele, kuidas lapsed vastu peavad, vastab Liina, et vanem peab lihtsalt ära tunnetama, kust läheb lapse piir – jõud tuleb ikka treenides.  „Variant on lasta lapsel sõita üks ots rattaga ja tagasi rattatoolis. Vaatan hommikul lapsele otsa – kui ta on väsinud või kui on laussadu, siis järgmiseks valikuks ühistransport ja edasi jalgsi. Auto valime vaid juhul, kui on vaja midagi vedada.“

Liina lisab, et kõige raskem on 3-aastasega hommikul lasteaeda sõites hoopis see, kui teele jääb mõni moosekant või buldooser. Siis „rattamees“ lihtsalt unustab eesmärgi sihtkohta jõuda.

Aga kokkuvõttes võtavad lapsed jalgsi, rattaga või ühistranspordiga  liikumist ennekõike loomulikult. Just see võikski olla innustav eesmärk meie kõigi jaoks.

Mõnusad vihmariided selga ja õue porilompe või esimesi puravikke nautima!

Autor: Mari-Liis Viirsalu