Piisab mitte millestki ehk kuidas puhata koos lastega

Proovib haarata jääpurikat oma paksu kinda vahele. Ei hakka kätte. Püüab kahe käega. Käed justkui oleksid liiga lühikesed ja peab kükitama. Jalad lähevad siuhti alt ära ja pots on laps istuli. Vaatab nüüd purikat lähemalt. Õnnestub sellest kinni saada ja see ära murda. Krõksti! Ilus! Imeline purikas. Püsti tõustes, toetab purikaga käe maha ja purikas saab lumiseks. Nüüd ei paista see enam läbi. Maitseb. Vaatab. Uurib. Silmad otsivad ümberringi. Ja ennäe, seal ongi teine vihmaveetoru – tarvis sinna juurde uurima tatsata, äkki saab läbipaistva purika.

Selline on pooleteistaastase lapse õuemäng. Piisab sellest, mis on nägemisulatuses. Kõik on kirjeldamatult huvitav!

Kõhuli kraavis. Kraavi servale on torgatud hange mõned oksad. „Siit oksast purskab laavat. See on tulekahur, kui tont tuleb, siis pvvvhh, pvvvhhh.“ Laps viskab lund kraavist välja. Tulevad teised lapsed: „Mida sa mängid?“

„Tondipüüdjat“

„Aaa. Mina olen Roosike Kristallhelves“ ja „Mina olen Luumurd Kristallhelves“. „Kas me võime sinu mängu tulla? Teeme, et siin kraavis on meie kodu ka!“

„Jaa, aga ettevaatust, siit tuleb laavat“.

Nii mängivad 3-6-aastased. Piisab kujutlusvõimest. Kõik on kirjeldamatult huvitav!

Lapsevanemana ma naudin laste keskendumis-, süvenemis- ja mängu sukeldumisvõimet. Kui neid hetki märkan, siis see võlub mind väga. Püüan siis olla nii tasa ja taustal, kui saan. Lasen lastel ise olla (kui just pole ohtu). Ise oma maailma luua ja avastada. Õues leiavad lapsed oma rahu ja sisemise mina nii kergesti! Kui neid vaid mitte pidevalt suunata...

Mulle meeldib ka see aeg, kui ma saan oma lastest korraks puhata ja oma auru välja lasta. Välja lülitada. Tähendab, ma vajan seda aeg-ajalt. Ja ma olen avastanud, et samas põhjustab see mulle mõningasi süümepiinu, kui pean selleks lastest eemalduma (nagu rongaema!).

Tahaksin teiega jagada seda teadmist, et ülalkirjeldatud jääpurikavaatleja ja kraavis tegutsev tondipüüdja annavad oma emale ja isale ilusa puhkehetke koos lastega. Lastele on see mänguhetk ja vanematele puhkehetk, mida nad vajavad ja võivad sisustada päiksetõusu silmitsemise, omavahel rääkimise, jalutamise või mitte millegi tegemisega. Selleks tarvitseb vaid koos loodusesse minna. Ja mitte seada eesmärke.

Ruum, aeg ja vabadus – kokku on need see mittemiski (või siis kõik), mida vajavad lapsed, et luua oma mäng, ja vanemad, et leida oma hingekosutus.

Sellepärast ma soovitan, minge koos õue. Minge metsa! Ärge plaanige midagi, nautige seda, et mitte midagi ei ole. Lihtsalt laske kõigil olla vastavalt oma vanusele. Varsti näete, lapsed mängivad, kuigi neil pole mänguasju kaasas. Ja endal silm puhkab ja süda laulab nende rõõmu pealt vaadates.

Kirjutas ja pildistas Liina.

Lisa kommentaar