Ka täna, kui grupp lapsi liikus meist eemale lähenedes järsule kivisele nõlvale, hõikasid kolm täiskasvanud juhendajat seda sama kooris. Mõnikord on selleks hüüdeks väga hea põhjus. Mõnikord jälle ei ole. Nende kahe olukorra vahel vahet tegemine on omaette teema, mida lahata.
Vaatamata sellele, kas antud olukorras on lastele reaalne oht sattuda vigastusega lõppevasse õnnetusse või mitte, tasuks korraks mõelda, mida me ebamäärse hüüdega “ole ettevaatlik!” päriselt öelda tahame? See võib tähendada “oota palun mind ka, vaatame koos üle, kuhu see rada viib” või “võta hoogu maha ja vaata oma jalgade ette” kui keegi jookseb ebatasesel või kivisel maapinnal. See võib tähendada “mine teistest lastest eemale, kui plaanid kive visata!”, see võib tähendada “keskendu nüüd oma tegevusele” kui laps puu otsast alla ronib.
Lühidalt - “ole ettevaaltlik!” võib tähendada väga palju asju korraga, aga samas võib see ilma täpsustavate detailideta olla kasutu ja sisutühi. Ja kui kuulda ühte ja sama asja uuesti ja uuesti ja uuesti, siis me ei pööra sellele ütlusele üks hetk enam kuigi palju tähelepanu.
Alljärgnevalt pakume mõned ideed, mida öelda “ole ettevaatlik!” asemel või sellele lisaks, jagades need kuude erinevasse võimalikku riske sisaldava mängu rühma.
Mäng kõrgustes (näiteks puu otsa ronimine)
“Keskendu sellele, mida sa parasjagu teed”
“Mõtle läbi oma järgmine liigutus”
“Kas sa tunned ennast seal kõrguses turvaliselt?”
“Kas see oks tundub piisavalt tugev, et su raskust kanda?”
“Ma võin sind aidata, kui sul vaja on”
Jooksumängud (näiteks kull)
Enamasti ei ole probleemiks kiirus ise, vaid võimalik komistamine, üksteisele ja asjadele otsajooksmine. Seega võib mängu korraks peatada ja öelda:
“Palun pane jooksu ajaks toigas käest”
“Liigume oma mänguga rahulikumasse kohta, et teised lapsed meie jooksule ette ei jääks”
“Siin on palju risu, kive ja murdunud puuoksi maas, liigume siit natuke eemale”
“Kas peaksime liikuma avatumasse kohta, kus poleks nii lihtne komistada?”
Mäng kivide ja toigastega
“Toigastel on ruumi vaja. Jüri, mine Marist eemale, tal on suur toigas käes”
“Toigastel on ruumi vaja. Mari vaata ringi - kas sul on piisavalt ruumi, et selle toikaga niimoodi vehkida?”
“Palun hoia oma toika ühte otsa maas”
“Mis sa selle suure toikaga teha plaanid?”
“Kividel on ruumi vaja”
“Leia rohkem ruumi!”
“Enne, kui selle kivi viskad, mida pead enda ümbruskonnas jälgima?”
“See kivi tundub üsna raske, kas ikka jaksad seda tõsta?”
Mäng ohtlikus keskkonnas (lõkke ääres, veekogu kaldal, jääl)
Sellistes kohtades on ülioluline lapsed ette valmistada ja ohud põhjalikult lahti seletada. Sellisel juhul on järgnevad laused varem räägitu kiireks meeldetuletuseks:
“Palun liigu aeglaselt ja ettevaatlikult lõkke/kerise/jõe/järve/… lähedal!”
“Palun tehke üksteisele piisavalt ruumi, et keegi ei peaks hakkama trügima ja kedagi ei lükataks kogemata pikali/lõkkesse/vastu ahju!!”
“Kas su jalad on kindlalt maas?”
“Kas sul oleks rohkem ruumi vaja?”
Mürgeldamine ja maadlemine
Mul läks kaua aega, et mõista mürgeldamise ja maadlemise väärtust - taoline mäng pakub ohtralt võimalusi õppida enese ja oma mängukaaslse piiride kohta. Et õppetund kõige paremini kohale jõuaks, tasub maadlus aeg-ajalt peatada ja öelda:
“Enne, kui maadlust alustad, vaata oma kaaslasele silma. Veendu, et ta märkab sind tulemas, siis ta saab ennast sinu rünnakuks valmis panna”
“Peatu korraks ja veendu, et teil mõlemal on jätkuvalt lõbus ja keegi ei ole päriselt hädas”
“Küsi, kas su kaaslasel on kõik hästi”
“Küsi, kas su kaaslasel on jätkuvalt lõbus”
“Kas sulle meeldis maadelda? Kindlasti ütle, kui sulle miski ei meeldi/ei meeldinud”
Peitus maastikul ja teised eksimist võimaldavad mängud
Meie lasteaias kehtib reegel, et lapsed võivad minna ainult nii kaugele, et nad õpetajaid veel näevad ja vastupidi, et vajadusel saaksid täiskasvanud neid juhendada või aidata. Tihti aga tahavad lapsed ennast ära peita, kasutada otseteid ja salarajakesi. Taolist põnevat mängu on võimalik korraldada nii, et kellelgi ei oleks ohtu lõplikult ära eksida. Et sellist ekslemist lubada, peavad täiskasvanud täpselt oma ümbruskonda tundma - keskkonnas, mis on õpetajale või lapsevanemale täiesti võõras, ei tohiks seda ette võtta. Samas saab lastele tekitada neile tuttavas kohas erilise tunde, et nad on eksinud, kuigi täiskasvanute mõistes nad seda ei ole. Mõned võimalused, kuidas lasta lastel turvaliselt “ära eksida” on öeldes:
“Kui sa tahad joosta, siis lepime kokku, et kohtume … (nimeta kindel tuttav koht, mida täiskasvanud ja laps mõlemad teavad)
“Lähme vaatame koos, kas sinna põõsa/kivi/puude taha saab ennast ära peita?”
Loo originaali autor on Petra Eperjesi, Child and Nature Alliance, Kanada. Originaal asub siin: http://childnature.ca/when-you-want-to-say-be-careful/
Lisa kommentaar