Metsalasteaed

"Ärge tulge mulle ütlema, et loodus pole ime. Ärge tulge mulle ütlema, et maailm pole seiklus."

Jostein Gaarder

Lapsed saabuvad siia ellu põhimõttelise ootusega, et maailm on hea. Steinerlasteaedades lähtume me sellest, et selline hoiak on laste alateadlikuks elumotoks nende esimese seitsme eluaasta jooksul. Eelkooliealiste laste elus olevate täiskasvanute - õpetajate ja vanemate - ülesandeks on kinnitada lastele seda uskumust oma tegudega, iga päev. Jah, maailm on hea. Maailm on imeline ja võimalusterohke. Eelkoolilapsel pole arenenud kriitilist mõtlemist ning see ei teki veel mõnda aega. Lapse usaldus täiskasvanute ja looduse vastu on tohutu ning me peame laskma tal elada selles usalduses. Laps, kes kogeb, et maailm on hea koht, kus olla, kasvab üles veendumusega, et kõik on võimalik.

Metsalasteaed

Mikaelgårdenis on meil lapsed õues. Meie kaks suuremate rühma on terve nädal metsas igal teisel nädalal ning seda aasta ringi. Lapsed õpivad rahulikult metsa tundma. Me oleme iga päev täpselt samas kohas ja nad saavad seal tundma iga juurikat ja iga puud. Nad jälgivad aasta kulgemist, sest nad elavad selles aasta kulgemises, me ei pea eraldi nende tähelepanu looduse muutumisele juhtima. Täiskasvanud hoiavad end tahaplaanile. Me lõhume puid, juhendame lapsi puunikerduste tegemisel, teeme lõkke üles ja valmistame toitu kuniks lapsed ise otsivad just neid kogemusi, mida nad vajavad. Neil võib minna mitu päeva, et harjutada mõnd konkreetset asja, nagu ühest väikesest mäekünkast üles ronimine või palgil tasakaalu hoidmine. Mets ise annab meisterlikkuse ja eduelamused, siin pole lastel vaja täiskasvanuid, kes neile kaasa elaksid või ütleksid, et nad on tublid. Väljakutsed on nii käegakatsutavad, nii füüsilised ja nii vähe ette organiseeritud, et lapsed ise märkavad, millal nad on mingi oskuse omandanud või mille kallal nad peavad veel harjutama.

Teadusuuringud neil teemadel kinnitavad sama: lapsed, kes saavad mängida looduses, arenevad nii motoorikalt, keeleliselt kui sotsiaalsete oskuste poolest paremini kui lapsed, kes mängivad vaid mänguväljakutel. Metsas mängimine nõuab lastelt rohkemat. Nad käivad ja jooksevad väga erinevatel pindadel, turnivad puude otsas ja ronivad kaljusid mööda. Nad arendavad oma probleemilahendusoskusi. Nad peavad kasutama rohkem kujutlusvõimet ning tegema rohkem koostööd. Mõnikord on mänguks vaja liigutada raskeid asju ühest kohast teise, siis on lastel vaja see protsess üheskoos planeerida ja ellu viia. Kõik, kes on lastega looduses viibinud, teavad, et lapsed mängivad looduskeskkonnas teisiti kui mänguväljakul. Nad vajavad vähem täiskasvanute abi, et omavahelisi konflikte lahendada ning mängivad paremini koos ka erinevatest huvidest või oskustest hoolimata. Mets mõjub lastegrupile tasandavalt, kuivõrd loodus on oma olemuselt kaasav ja pakub kõigile erinevaid väljakutseid. Mõned lapsed tulevad kodudest, kus pole looduses liikumise traditsiooni, teised aga käivad vaheaegadel mägimatkadel. Metsas mängivad nad kõik koos ning piirid "tublide" ja "mitte-tublide" vahel kaovad ühiste eesmärgide nimel: ronida just SELLE puu otsa või jõuda just TOLLE kivirahnu tippu. Otsida ja leida küpseid mustikaid või juhtida veevoolu just selles väikeses ojakeses.

Milline puukooretükike ujub paremini?

Steiner-lasteaiad kasutavad kogemuspõhist pedagoogikat, mis lähtub lapse tajudest. Meile pole oluline, et laps õpiks ära kõigi puude nimetused. Olulisem on, et lasteaialaps tunneks, mismoodi tundub puukoor käes, et ta näeks, mismoodi oksad tuules kõiguvad, et ta saaks jälgida, kuidas kevadel lehed puudel lähevad iga päevaga suuremaks ja rohelisemaks. Nad näevad oravaid puude otsas ja tühjaks söödud käbisid maapinnal ning loovad ise seoseid. Eelkooliealised lapsed on tavaliselt puude nimetusest rohkem huvitatud sellest, millise puu koor ujub ojas paremini või kui kaunis on õitsva kanarbiku lilla värv. Nad kogevad omal nahal aastaaegu läbides näiteks seda, kus ja millal valmivad parimad mustikad, ilma et täiskasvanud seletaks neile päikesepaiste ja sademete olulisusest. Me kasutame taimede, puude ja lindude nimetusi loomulikus vestluses, laskumata formaalsesse faktide õppimisse. Soovime õppeprotsessi võimalikult vähe õpetamisega häirida.

Parim õpetaja

Lume sulades on metsalaste meeleolu kombinatsioon kurbusest ja ootusest. Iga päev vaatlevad nad mustikaoksi ja kuulatavad lindude laulu. Kevade esimese liblika nägemine on hiilgav suursündmus. Uute aastaaegadega kaasnevad uued mänguvõimalused. Lõhnad on uued, päike paistab läbi heleroheliste lehtede, päev päevalt muutub sellest metsavalguse värv.

Kevad, suvi ja sügis muudavad metsa kommipoeks. Lapsed teavad, kus kasvavad parimad mustikad ja kus saab korjata jänesekapsaid. Nad teavad, et piibelehed on mürgised ning et seeni ei tohi korjata enne kui on täiskasvanutega asi läbi räägitud. Nad võtavad ette väikesi ekspeditsioone kaljudelt kivi-imaraid (Norras levinud sõnajalaline) otsides. Korjavad oma pudru sisse mustikaid või panevad neid mõnikord pannkookide peale, mida me lõkkel küpsetame. Vahel panevad nad mustikaid oma veepudelitesse, et teha endale "mustikamahla".

Pedagoogina üllatavad metsalapsed mind iga päev. Nende areng toimub meeletu tempoga nii sotsiaalsete ja keeleoskuste kui ka motoorika osas. Meil on 3-aastaseid, kes rühivad keset talve suure kombekaga ja talvesaabastega üle kändude ja hangede, seljakott seljas. Jõuavad kohale, riputavad koti nagisse, kohendavad kindaid ja jooksevad mängima või mäest alla veeretama, ise rõõmust kiljudes. Meil on ka lapsi, kes pole enne meile tulekut kordagi metsas käinud, kes alguses libisevad ja komistavad juurikate ja kivide otsa, kuid kes mõne aja möödudes lippavad sel samal maastikul ringi osavalt nagu metskitsed ning ronivad enesekindlalt puude otsas. Meil on lapsi, kes meile tulles ei oska sõnagi norra keelt ning mõne aja pärast kirjeldavad üksikasjalikult puuderlume ja kokku hakkava lume või kuuse- ja männikäbide erinevusi. Meie meelest on mets kõige tähtsam õpetaja. Meie oleme vaid juhendajad.

Igapäevaelu metsas koosneb loomulikult ka logistikast, ohutusrutiinidest ning kellaaegadest. Aga see kuulub täiskasvanute maailma. Meie oleme need, kes hoiavad kõigil silma peal, loevad lapsi üle, vahetavad mähkmeid ja jälgivad kella, et hoida päeva rütmi rutiinsena ja iga päev samasugusena. Reeglid ja rutiinid, millest lapsed kinni peavad pidama, on neile juba harjumuspärased, ning nende silmis on päev lõputu ja aega maa ja ilm. Vabaduse tunne on metsalaste jaoks suur, isegi kui täiskasvanute poolt on asi pideva kontrolli all.

Elu on mõnus!

Mõned päevad on vihmast rasked. Kõik on märg ja mudane. Siis muutub mets imeliseks ojade ja mudalompide paradiisiks. Saab tamme ehitada ja neid taas maha lõhkuda, vett ojakestes juhtida. Nii palju sensoorseid elamusi! Ja kui paljud lasteaedade õppekava arengueesmärgidest saavad täidetud lihtsalt sellega, et lapsed kogevad vee voolamist metsa all! Üks nelja-aastane ütles mulle ükskord: "Täiskasvanud kardavad vihma nii väga. Ma ei saa aru, milles probleem on? Meil on ju vihmariided! Ja kui me märjaks saame, siis kuivatame ennast pärast ära!". Metsalapsed saavad kogeda kõiki neid kontraste, mis on nende arenguks nii väga olulised. Nad saavad läbimärjaks ning kuivavad taas ära. Neil on külm ja siis hakkab jälle soe. Lastest, kes on aasta ringi õues, saavad üsna varases eas riietuse ja riietumise eksperdid. Nad oskavad hinnata, kas nende kindad on piisavalt soojad või on neil vaja teisi. Nad ei võta paksu kampsunit seljast isegi kui see torgib, sest nad teavad, et see hoiab neid soojas. Kui neil on külm, mõistavad nad, et liikumine annab sooja, ning järgmisel talvel kasutavad nad neid kogemusi ning õpetavad juba edasi endast pisematele.

Iga selline tajukogemus aitab neil ennast ja oma keha tundma õppida, aitab neil oma kehasse kohale tulla! Sellised kogemused salvestuvad nende kehamälusse ning õpetavad neile seda sama, mida jutud, mida neile jutustame: Kõik saab korda. Lõpuks on kõik hästi. Jah, maailm on tegelikult hea. 

Tekst ja pildid: Rikke Kjensli. Artikkel on pärit ajakirjast "Steinerskolen" 2/2017. Tõlkis Karoliine

Originaalartiklit saab lugeda siit:  https://tidsskriftet.steinerskolen.no/2017/08/02/skogsbarnehagen/