Kaasaegne tubane elukorraldus põhjustab järjest rohkem erinevaid füüsilisi tervisehädasid - liigne kehakaal, vähene liikuvus, rühiprobleemid jne. Kas sellel on märgatav mõju ka laste vaimsele tervisele?
Mitmed laste tervisearengu eksperdid vastavad sellele küsimusele jaatavalt. Et kirjeldada liiga vähese õuesviibimise ja loodusega vahetu kontakti puudumise mõju lastele, lõi Richard Louv mõiste NDD ehk nature deficit disorder (maakeeli võiks see kõlada näiteks vähese õuesolemise viga või peenemalt looduse vähesuse häire). Tuleb märkida, et NDD ei ole vaimse häire diagnoos, vaid pigem kirjeldab selliste laste käitumist, kelle häiritud meeleolu, keskendusmisraskusi, ärevust ning masendust saaks ravida õues ja looduses veedetud aja pikendamisega.
Louv reastas USA näite põhjal peamised ajendid, miks lapsed järjest vähem aega õues veedavad. Esimese olulise põhjusena loetelus on vanemate soov hoida lapsi kõikvõimalikest ohtudest eemal, teine põhjus on linnasiseste ja -lähedaste rohealade ja parkide vähenemine ning kolmas väga tähtis põhjus on tehnoloogia areng ning laste pidev takistusteta juurdepääas arvutitele, nutiseadmetele ja televisioonile. Õues veedetud aja vähesus toob omakorda kaasa mitmeid negatiivseid tagajärgi nagu meeleoluhäired ja keskendusmiraskused, mille tagajärjel võivad koolilastel halveneda hinded, tekkida probleemid käitumisega ning langeda enesehinnang. Lisaks toob Louv välja, et vähe õues viibivad lapsed ei hinda oma elukeskkonda kõrgelt ja suhtuvad sellesse pigem ükskõikselt.
Tuleb meeles pidada, et Louv´i lähenemine on paljuski hüpoteetiline ning NDD olemasolu ei ole otseselt teaduslikult uuritud ega seetõttu ka tõendatud. Küll aga leidub näiteks ohtralt uuringuid, mis toovad välja, et aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomid looduslikus keskkonnas tegutsedes märkimisväärselt vähenevad (vaata kokkuvõtteid siin ja siin). See on tähtis teadmine olukorras, kus laste vaimse tervise probleemid sagenevad ning avalduvad üha nooremas eas. Parim investeering laste heaollu võib seega olla paari sammu kaugusel teispool välisust.
Louv reastas USA näite põhjal peamised ajendid, miks lapsed järjest vähem aega õues veedavad. Esimese olulise põhjusena loetelus on vanemate soov hoida lapsi kõikvõimalikest ohtudest eemal, teine põhjus on linnasiseste ja -lähedaste rohealade ja parkide vähenemine ning kolmas väga tähtis põhjus on tehnoloogia areng ning laste pidev takistusteta juurdepääas arvutitele, nutiseadmetele ja televisioonile. Õues veedetud aja vähesus toob omakorda kaasa mitmeid negatiivseid tagajärgi nagu meeleoluhäired ja keskendusmiraskused, mille tagajärjel võivad koolilastel halveneda hinded, tekkida probleemid käitumisega ning langeda enesehinnang. Lisaks toob Louv välja, et vähe õues viibivad lapsed ei hinda oma elukeskkonda kõrgelt ja suhtuvad sellesse pigem ükskõikselt.
Tuleb meeles pidada, et Louv´i lähenemine on paljuski hüpoteetiline ning NDD olemasolu ei ole otseselt teaduslikult uuritud ega seetõttu ka tõendatud. Küll aga leidub näiteks ohtralt uuringuid, mis toovad välja, et aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomid looduslikus keskkonnas tegutsedes märkimisväärselt vähenevad (vaata kokkuvõtteid siin ja siin). See on tähtis teadmine olukorras, kus laste vaimse tervise probleemid sagenevad ning avalduvad üha nooremas eas. Parim investeering laste heaollu võib seega olla paari sammu kaugusel teispool välisust.
Lisa kommentaar