Kätlin Liibert, Helsingi loodus- ja õuelasteaia õpetaja, jagas meile 2014. aasta jõulukuus seal käies nõuandeid, kuidas pakase ilmadega õues viibides soojana püsida.
Kui on külma -15 ja üle selle, on õpetajatel ja kasvatajatel kohustus vaadata lasteaeda saabudes iga laps üle, kas laps on riietatud nõuetekohaselt.
Esimeseks kihiks otse naha vastas on meriinovill, mis hoiab sooja ka siis kui laps higistab.
Teine kiht on puuvillakiht.
Kolmandaks kihiks on villakombekas või villapüksid ja kampsun.
Neljandaks kihiks pannakse fliis või kampsun.
Peas on meriinovillane tuukrimüts, mille peal on korralik paks müts, ei mingit kerget puuvillast vaid korralik.
Korralik talvekombekas on selline, millel on karvase äärega kapuuts, mida saab lapsele pähe tõmmata. Karvane kapuutsi äär loob näo ette kaitsekihi, et pakane ei külmetaks põski. Kindlasti on kombeka peal veel sall, mida saab suu ja põskede ette tõsta, kui on tuul.
Käes on lastel meriinovillased labakud ja nende peal alles välikindad. Ilma aluskinnasteta on need tavalised vett ja tuult pidavad kindad väga külmad. Kindaid on soovitav osta vähe suuremaid, et sinna mahuks alla korralikud villakindad.
Varbad püsivad soojana nii, et esimene sokikiht on meriinovill või kes kannatab, võivad olla ka tavalised vanaema kootud villasokid ihu vastu. Kui jalg higistab, siis villa hoiab endiselt sooja ja imeb niiskuse enda sisse. Sinna peale alles puuvillasokk ja kolmanda kihina võib uuesti panna villasoki. Põhjakud on väga olulised (sisetald) ja et saabastes oleks palju ruumi. Suur tähtsus on kummidel, mis on kombekate jalaosades, et need oleks alati terved ja saabaste alla pandud, nii ei tõuse sääred üles ja külm ei pääse saabaste kaudu varvasteni.
Kui on külma -15 ja üle selle, on õpetajatel ja kasvatajatel kohustus vaadata lasteaeda saabudes iga laps üle, kas laps on riietatud nõuetekohaselt.
Esimeseks kihiks otse naha vastas on meriinovill, mis hoiab sooja ka siis kui laps higistab.
Teine kiht on puuvillakiht.
Kolmandaks kihiks on villakombekas või villapüksid ja kampsun.
Neljandaks kihiks pannakse fliis või kampsun.
Peas on meriinovillane tuukrimüts, mille peal on korralik paks müts, ei mingit kerget puuvillast vaid korralik.
Korralik talvekombekas on selline, millel on karvase äärega kapuuts, mida saab lapsele pähe tõmmata. Karvane kapuutsi äär loob näo ette kaitsekihi, et pakane ei külmetaks põski. Kindlasti on kombeka peal veel sall, mida saab suu ja põskede ette tõsta, kui on tuul.
Käes on lastel meriinovillased labakud ja nende peal alles välikindad. Ilma aluskinnasteta on need tavalised vett ja tuult pidavad kindad väga külmad. Kindaid on soovitav osta vähe suuremaid, et sinna mahuks alla korralikud villakindad.
Varbad püsivad soojana nii, et esimene sokikiht on meriinovill või kes kannatab, võivad olla ka tavalised vanaema kootud villasokid ihu vastu. Kui jalg higistab, siis villa hoiab endiselt sooja ja imeb niiskuse enda sisse. Sinna peale alles puuvillasokk ja kolmanda kihina võib uuesti panna villasoki. Põhjakud on väga olulised (sisetald) ja et saabastes oleks palju ruumi. Suur tähtsus on kummidel, mis on kombekate jalaosades, et need oleks alati terved ja saabaste alla pandud, nii ei tõuse sääred üles ja külm ei pääse saabaste kaudu varvasteni.
Lisa kommentaar