Turvalisus on õuelasteaia kontseptsiooni juures üks enim küsimusi tekitav teema, seega sellest pisut lähemalt.

Õuelasteaial on tavaliselt üks kindel mänguala (nn laagriala), kuid palju matkatakse ringi ka erinevatel looduslikel aladel – metsas, aasal, küngasel, jõe- või järvekaldal. Kõik need pakuvad erinevatel aastaaegadel ja sõltuvalt ilmast täiesti erinevaid olusid. Ka ühe ja sama ronimispuu oks võib olla sõltuvalt ilmast kas kuiv, märg või sootuks libe.

Üks on selge –  erinevalt spetsiaalselt lastele disainitud turvalisest mänguväljakust on looduslikud olud ettearvamatumad. Ühelt poolt stimuleerib mitmekesistes oludes tegutsemine lapse arengut – annab ainest loovaks vabaks mänguks ja arendab motoorseid oskusi ning koordinatsiooni.  Kuid teisalt tuleb eriti suurt rõhku panna laste turvalisusele. Aga kuidas?

  1. VÄIKE RÜHM. Õuelasteaia rühmad on tavalasteaia rühmast üldjuhul väiksemad. Nii tagatakse rahulik ja sõbralik õhkkond ning õpetajal on grupist on hea ülevaade.
  2. ROHKEM ÕPETAJAID. Skandinaavias on looduses viibides 4-6 lapse kohta üks õpetaja. Meil on selleks suhtarvuks hetkel 1:4. Turvalisuse kaalutlustel on looduses viibides alati kohal 2 õpetajat korraga.
  3. RISKIDEGA TOIMETULEMISE ÕPETAMINE. Õuesõppe pedagoogikas peetakse oluliseks, et last õpetatakse riskidega toime tulema, mitte ei hoita teda riskidest eemal. Väikeses rühmas õpivad õpetajad lapse iseärasusi hästi tundma ning seavad igaühele piirid vastavalt tema eale ja individuaalsetele võimetele. Oluline on, et lapsed oleks võimalikeks riskideks ette valmistatud. Lapsi õpetatakse:
  • riske ära tundma
  • riske hindama (eriti mis puudutab kõrgust, sügavust, kiirust ja raskust).
  • enda võimeid ja võimete piire õigesti hindama.
  1. SELGED REEGLID. Selged reeglid ja eelnevad kokkulepped lastega on õuelasteaia igapäeva alus. Ühelt poolt minimeeritakse ohte laste jaoks ja teisalt võimalikku kahju loodusele. Lapsed peaksid selgete reeglite vajalikkust ise kogema, nende olulisust mõistma ja isikliku veendumuse tõttu järgima. See on kõige lihtsamini saavutatav, kui reeglid töötatakse välja lastega üheskoos. (Näiteks – lapsed viibivad alati õpetaja nägemis- ja kuulmisulatuses; kokkulepitud alalt ilma õpetaja loata ei lahkuta; ilma õpetaja nõusolekuta loodusest midagi (marju, seeni jmt) suhu ei pisteta.
  1. USALDUSLIK SUHE ÕPETAJA JA LAPSEVANEMA VAHEL. Õuelasteaias on olulisel kohal usalduslik ja tihe koostöö õpetajate ja lapsevanemate vahel. Nõnda tagatakse, et hoius seatud reegleid ja käsitletud põhimõtteid arutatakse ja kinnistatakse ka kodus. Samuti on oluline, et õpetajal oleks ülevaade lapse eripäradest, mis võivad looduses viibides lapse turvalisust mõjutada.
  1. SOBIV VARUSTUS. Vanemad kannavad hoolt, et lapsel oleks tema suurusele vastav mugavalt istuv seljakott, milles on piisavalt ruumi kaasa võetava varustuse (varuriided, toit) jaoks. Sõltuvalt ilmast võib kohustusliku varustuse hulka kuuluda ka termoalus istumiseks ja joogitermos.

Vanemad kannavad hoolt, et lapsel oleks ilmale vastav (kihiline) riietus ja kinnised jalanõud. Looduses liikudes on kinnised jalanõud, pikk hele riietus ja peakate on soovitatavad ka suvel, et vältida võimalikke rästiku- või puugihammustusi.

  1. ELEMENTAARNE OHUENNETUS.
  • Õpetaja on kursis võimalike ohtudega, mis matkaalal võivad lapsi ohustada.
  • Vähemalt ühel õpetajatest on kaasas laetud mobiiltelefon, liigutakse mobiilivõrgu levialas ning õpetajad oskavad vajadusel kirjeldada grupi asukohta ning kuidas sellele ligi pääseda.
  • Iga õpetaja peab olema läbinud esmaabikursuse.
  • Lastega looduses viibiv õpetaja tunneb mürgiseid taimi ja suudab adekvaatselt hinnata võimalikke riske.
  • Puugihooajalteostatakse loodusest laagrialale jõudes puugikontrolli ning seda kordavad päeva lõpus ka lapsevanemad. Puugi eemaldab spetsialist või lapsevanema loal pädev õpetaja spetsiaalsete tangide abil. Puugihammustuse kuupäev fikseeritakse ning jälgitakse võimalikke nahamuutusi (punetus jne).
  • Õpetajad vastutavad selle eest, et lapsed roniksid vaid puudel, mis on ohutult ronitavad ning et puu alune maapind oleks ohtude osas kontrollitud (puhastatud kividest ja muudest kõvadest või teravatest esemetest). Ronimise juures peab alati viibima vähemalt üks õpetaja.
  • Kroonilisi haigusi põdevate või erivajadustega laste puhul tuleb hädaolukorra tegevusplaan eelnevalt kõigi osapoolte vahel läbi arutada ning teatud perioodi tagant üle rääkida.

Inspiratsiooni õuelasteaia turvalisuse teema käsitlemiseks oleme saanud Saksamaa õuelasteaedade katusorganisatsiooni juhendmaterjalist õuelasteaedadele: R. Schulz, Sicherheit im Waldkindergarten, Empfehlungen für die Sicherheit von Kindern und Kindergartenpersonal im Waldkindergarten, Bundesverband der Natur- und Waldkindergärten in Deutschland e.V., 2008. Arvutivõrgus: http://bvnw.de/wp-content/uploads/2011/02/Sicherheit_im_Waldkindergarten_2008.pdf