Mis on lapsel muret?

Aastal 2009 avaldati USAs põhjalik metaanalüüs noorukite ja laste vaimse tervise kohta, kõrvutades andmeid alates 1938. aastast kuni 2007. aastani [1]. Selgus, et uuringu algusaastakümnetel olid noored ja lapsed vaimselt tervemad, kui nad on täna, kuigi uuringuperioodi sisse jäid teine maailmasõda, külm sõda ning segased ajad USA ühiskonnas 1960.-1970. aastatel. Mis võib olla selle põhjuseks?
Edasine on refereering ajakirja Psychology Topday blogist [2]. 

On teada, et depressioon on väga tugevasti seotud inimese sisemise hinnanguga, kas tal on kontoll oma elu ja otsuste üle või mitte. Depressioonis inimesed tajuvad väga sagedasti jõuetust, nad tunnevad, et nad ei jaksa omal käel "august" välja ronida.

Mingil põhjusel on kaasaja lapsed kaotanud kindlustunde, et nad suudavad ise oma elujärge paremaks muuta. Taolisele järeldusele on jõutud ühes teadusuuringus [3], kus võrreldi  laste ja noorukite hinnangut suutlikkusele on elu ise juhtida - alates 1960. aastatest on noorukite ja laste hinnang liikunud oluliselt suunas, mis osutab sisemisele kontrollitunde puudumisele ja jõuetusetundele.  Selle uuringu valguses pole ka depressiooni sagenemine kaasaja laste seas imekspandav. Ka laste suurem ärevustunne on selle teadmise taustal kergesti seletatav - kui puudub usk võimesse oma elu ise juhtida, tekitab tulevik paratamatult hirmu, mis omakorda suurendab igapäevast ärevuse fooni.

Erinevad teadlased on püüdnud nihet laste vaimses tervises põhjendada erinevalt. Esimsena viidatud uuringu autor seostab vaimsete häirete sagenemist asjoluga, et laste väärtused on samuti nihkunud - kui varasemalt hinnati kõrgelt kogukonda, vaimset eneseteostust ja kuuluvustunnet ühiskonnas, siis tänapäeval on olulisemad materiaalne rikkus ja sotsiaalne staatus.  Viimased kipuvadki olema raskemini saavutatavad, kui kogukondlikud ja vaimsed väärtused, mistõttu on jõuetuse tunde tekkimine paratamatu - laps ei saa ju kuidagi ise mõjutada seda, mida teised temast arvavad (sotsiaalne staatus), samal ajal kui ta saaks näiteks maailmakirjandust lugedes edukalt iseseisvalt tegeleda vaimse eneseteostusega. 

Bostoni ülikooli professor Peter Gray toob mängu hüpoteesi, millega ta põhjendab mõlemat fenomeni - laste vaimsete häirete sagenemist ning jõuetusetunde kasvu laste ja noorukite seas. Tema seostab mõlemaid laste vaba mängu võimaluste drastilisele vähenemisega samal ajaskaalal. Lapsed veedavd järjest rohkem aega koolis ning enamasti on nende aeg sisustatud ka pärast kooli mõne tegevusega, mida juhib ja kontrollib täiskasvanu. Vaba mäng on oma olemuselt õpiprotsess - selle käigus õpivad lapsed erinevaid keerulisi olukordi ja konflikte lahendama, oma otsuseid juhtima, ära tundma, mis neid huvitab ning siis neid huvipakkuvaid asju edasi uurima.  Mäng on õpiprotess, mis on inimest saatnud läbi tema ajaloo, mistõttu on selle eemaldamine laste elust potentsiaalselt ohtlik sotsiaalne eksperiment. 

Mis on sellel kõigel pistmist Eesti lastega ja mida selle teadmisega peale hakata? Arvan, et nende teadmiste valguses saab igapäevaselt väärtustada neid hetki, kus lapsed isekeskis omaette toimetavad ja leiutavad mooduseid mänguks. Selle asemel, et last kümnete trennide-ringide vahet korralada, tasuks äkki hoopis lapsevanematel kokku istuda ja lapsi omavaheliseks vabaks mänguks üksteisele "laenata"? Või siis tihedaetes nädalagraafikutes tekitada oma lastele ajad, mis, nagu lasteaedaeski, on mõeldud spetsiaalselt just vabaks mänguks? Paremat paika kui õu on vabaks mänguks raske soovitada :).




Kirjutas Liis, pildi klõpsas Mana Kaasik.

[1] Twenge, J., et al., (2010). Birth cohort increases in psychopathology among young Americans, 1938–2007: A cross-temporal meta-analysis of the MMPI. In press, Clinical Psychology Review 30, 145–154.
[2] Gary, P. (2010). The Decline of Play and Rise in Children's Mental Disorders. Psychology Today. https://www.psychologytoday.com/blog/freedom-learn/201001/the-decline-play-and-rise-in-childrens-mental-disorders
[3] Twenge, J. et al. (2004). Its beyond my control: A cross-temporal meta-analysis of increasing externality in locus of control, 1960-2002. Personality and Social Psychology Review, 8, 308-319.
Eelmine
Ootamatu kohtumine Oslo õuelastega
Järgmine
Vihmase ilma kunstitööd õues

Lisa kommentaar

Email again: