Kui Eesti õuemeelsed Emajõe ääres kokku said

Huvi meie pisikese lastehoiu vastu on jätkuvalt suur ning palju laekub meile külastus- ning kohtumissoove. Väikese organisatsioonina oleme eelkõige lastehoiu toimimisele orienteeritud ning alati ei ole meil kahjuks võimalik kõiki külalisi, eriti suuri gruppe võõrustada. Seepärast otsustasime planeerida eraldi ühe vahva päev, et kohtuda sarnaselt mõtlevate ja meiega tutvuda soovivate inimestega. Nädalavahetusel koguneski punt õuemeelseid lasteaiaõpetajaid Tartusse Emajõe äärde, osalema meie kevadisel kokkusaamisel, et koos mängida ja mõtteid vahetada.


Kuna olime tellinud päikesepaistelise ja kuiva ilma, ei saanud me proovile panna muidu nii tähtsat „iga ilma nautimise“ oskust. Erinevaid tegevusi ühendavaks märksõnaks oli hoopis tänapäeva maailmas nii asendamatu meeskonnatöö oskus. Liivaköögis valmis hõrk kolmekäiguline lõuna (ning mitu kokka ei rikkunud sugugi toitu ära) - supp, salat lihaga, šokolaadi muffinid ning kakao. Need nägid nii head välja, et tahtnuks päriselt natuke proovida. AS Lasita Majalt saadud suurepärastest lauajääkidest kerkis teisel meeskonnal korralik ning vihmapidav, uksega (!) onn. Laste leiutatud mängust „Maa on laava“ (maha ei tohi astuda, sest laava ju põletab) inspireeritult sai maha seatud korralik seiklusrada, mis sisaldas nii lauajuppidel hüppamist, hüpet maasse kaevatud batuudil ja autokummil kui ka läbi nöörredeli ava pugemist, põhupakile astumist ning pingil jalutamist. Neljas meeskond sai ülesandeks kujundada liivaalale kindlatest komponentidest koosnev maastik, mis sisaldaks muuhulgas koske, tunnelit, saart jms. Kõik meeskonnad said oma tööga väga hästi hakkama. Erinevalt laste hiljutistest onnidest, oli täiskasvanute tehtud onn küll ilma kempsu ja saunata, aga küllap ka need hädavajalikud lisandused tuleksid, kui täiskasvanutel vaid rohkem onne lastaks ehitada:) Veel näitasid lasteaiaõpetajad kõrget taset ruumilise looduskompositsiooni loomisel, maast leiduvatest esemetest loovjärjejutu tegemisel ning puude tundmise oskustes. Vaid Berliini pappel jäi tuvastamata, kuid see on ka mõistetav, sest teda ei kasva mitte igas linnas nii palju kui Tartus, seevastu paljudele tundmatu kontpuu, tunti ära väga lihtsalt. Ka vee pesukausi mahutuvuse mõõtmiseks püstitatud hüpoteesid olid üsna täpsed ning Emajõe vee ja pudelite abil sai see täpselt ära mõõdetud. Päeva lõppedes olid kaetud peaaegu kõik Koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava (2008) valdkonnad (va eesti keel kui teine keel): matemaatika, keel ja kõne, mina ja keskkond, muusika, liikumine ning kunst.


Ühiselt arutasime ka osalenud õpetajate lasteaedade õuealade üle ning arutasime, mis on hästi, mis võiks teisiti olla, kus lapsed mängida armastavad ja tohivad ning milline oleks üks ideaalne lasteaia hoov. Tore, et on palju mitmekülgseid lasteaia õuealasid, kus lapsed saavad ronida, turnida ning kiikuda, et Eesti lasteaedades on juba paljudes kohtades suvel mõnusat varju pakkuvad pajuonnid, samuti õuesõppe alad, batuudid. Kõrvu jäi ka see, et mitmed õpetajate meelest vajalikud asjad on lasteaia hoovist hoolikalt ära koristatud (nt oksad), et lapsed mängivad ja kaevavad palju rohkem ja meelsamini liivaalal (mis on tavaliselt liumäe ja kiikede ümbruses) kui pisikeses nelinurkses liivakastis (siiski, sinna servale on hea asju panna!) ning et asjade/vahendite paigutus määrab tihti ära, kas kohta hakatakse nii laste kui õpetajate poolt sihtotstarbeliselt kasutama või mitte. Näiteks hoovil valesse kohta (tänava äärde) paigutatud õuesõppe varjualune, ei täitnud ühe lasteaia kogemuse põhjal oma eesmärki, sest õpetajatel ja lastel on möödakäivate tuttavate ja sõitvate autode tõttu raske seal keskenduda. Meie hoiust on sarnane näide ronimisseinaga, mis on parema paiga puudumisel sellises kohas, et lapsed sinna kohe kuidagi nagu ei satu, kuigi saaks; sinna hoopis toetatakse igasuguseid asju… Suurepärane asi, aga vale asukoha tõttu täiesti kasutuseta. Seevastu väike maasse kaevatud batuut (ikka üks laps korraga) täidab oma eesmärki suurepäraselt, sest on otse n-ö tee peal ees.

Minu meelest on ideaalsel hoovialal nii statsionaarne osa, kus head asjad on püsivalt ühel kohal, kui ka laste endi poolt pidevas (ümber)kujundamises olev ala, kus onne ehitada, asju veeretada, nihutada, ümber tõsta. See on see, mis paneb lapsed justkui iseenesest koostööd tegema, tekitab vajaduse oma sotsiaalseid oskusi arendada ja teistega arvestada. Ainult nii saavad need suurepärased kempsud ja saunad ja titakärude varjualused onnide juurde kerkida!

Kui võtta igast lasteaia hoovist midagi ja panna kokku ühte aeda – kui suurepärase ja mitmekesise mänguala siis kokku saaks! Ideaalne lasteaia hoov on selline, mis mitte ainult lapsi, vaid ka suuri tegutsema innustab – ka õpetaja tahab teada, kas suudab ühelt pakult teisele hüpata või liikuval poomil püsida! Päris tihti olen juba varasemalt kuulnud õpetajate kommentaare, et lasteaia hoov on nii igav ja seal polegi nagu suurt midagi teha. Sellest on kahju. Õpetajal peaks ka tore ja põnev olema, mitte ainult lastel. Ning kui õpetajal on tore ja põnev, nakatab see omakorda lapsi.

Taas sai tõdeda sedagi, et inimesi ja asutusi on ka meie väikeses Eestis nii erinevaid ning samamoodi ka suhtumist laste õuemängudesse ja -vahenditesse – mis ühel pool on lubatud ja tavaline (lahtised ja laste poolt liigutatavad puupakud, vihmavee kogumine laste mängudeks, oksad hoovialal, euroalustest mänguköök ja sinna juurde kuuluvad metallist vanad „päris“ köögitarbed), on teisel pool mittesobivaks, mittelubatuks mõistetud. Ka võib õpetajatel olla lapsevanematest ja kolleegidest väga erinev arusaam selliste asjade vajalikkusest või ohtlikkusest, nii et mõnedki õpetajate head mõtted ei leia toetust.

On suur rõõm, et Eestis on nii palju õuemeelseid lasteaedu ning hakkajaid õpetajaid. Teiega oli väga tore päev, mis loodetavasti mõjus kõikidele osapooletele innustavalt ja kosutavalt. Meile igatahes küll!

Juba kohe on aga võimalus minna Rakverre õues õppimist õppima. Meie lastehoiu õpetajad osalevad Rakvere Õuesõppe konverentsil 4ndat aastat ning alati oleme siit saanud häid ideid, mida endaga kaasa võtta. Lisaks on see täielik teraapia – veeta armsas väikelinnas koos paarilisega rutiinist väljas kaks mõnusalt teistmoodi päeva. Mis saaks olla parem, kui kuulata huvitavaid inimesi kõnelemas endalegi südamelähedastel teemadel ning pärast seda õpiõuedes osaledes erinevaid mänge mängida ja tegevusi teha. Lisaks kohata tuttavaid nägusid eelmistest aastatest ning sõlmida uusi tutvusi. Sel aastal saab Rakveres kuulda ka Inglismaa ja Taani kogemustest õuesõppega – teeb head vahepeal teada saada, kuidas mujal maailma asju aetakse, et oma kohapealset olukorda selgema/kriitilisema pilguga vaadata.



Kirjutas ja pildistas Kaisa
Eelmine
Kui Euroopa õuemeelsed Prahas kokku said...
Järgmine
Otsime õpetajat!

Lisa kommentaar

Email again: